Kuningal on külm ja ta teeb vangerduse
Heiti Kender
Seda ei osanud ma küll oodata, aga kokkulangevus - õigemini tegelikkuse üllatavus kunsti üle näitas end taas: Kui elasin New Yorkis, sattusin küll nii Broadwayle kui sealt eemale, off-Broadwayle, etendusi vaatama. Sammudes Salme Kultuurimaja poole, mõtlesin, mis võiks olla see Eesti telg, millest lähtuvalt asju vaadata: Estonia puiestee? Pärnu maantee? Tammsaare parki piiravad ühelt poolt rahvusteater Estonia ja teisalt Draamateater, kolmandalt Viru tänav koos oma tänavakauplemise rustilisuse ja teisalt Viru Keskus oma viimistletud joonega - tükk suure ekraaniga Solaristki paistmas. Ehk see, kuhu ma praegu sammun, on off-Tammsaare. Alternatiiv, avangard - ütleksite. Ma ütleks - rohujuur.
Allkorrusel sagis kümneid haldjamoodi lapsekesi, tiivad ja roosa kleit ja kõik see kiiskav ka, lapsevanemad püüdmas neid ohjata - asjata! Ülakorrusel, väikses saalis, off-Tammsaare oli aga algamas justnimelt Tammsaare ainetel tehtud etendus. Kontrast alumise korrusega siiruse ja heas mõttes naiivsusega oli tugev Tammsaareliku aeglase alguse elutarkusega. Aeglane aga tundub ta ainult meile, kes me oleme ära harjunud sellega, et juba enne algustiitreid on suurem paugutamine, autode romutamine ja teravate repliikide paraad. Tammsaare põhi on jäetud ikka tasa ja targu alguseks, kuid mitte päriselt: siia-sinna on pikitud ehk esiti ehmatavamaid ja siis aina üllatavamaid terasid tänapäevast. Otsekui oleks keegi Tammsaare mahedast hernesupile veidi Tai kärtsu ja maitseaineid lisanud. Ja mida edasi, seda rohkem hoogu kogub.
Värvikatest tegelastest - ja kes saab olla värvikam, kui kuninga narr!? - Margus Illi-Illik on edaspidi mu narrietalon. Kõver, aga mitte koba, häälekas, aga mitte kriiskav. Tema naerus on minnalaskmise kergust ja tema nutus - ka see koht tuleb - on maailmavalu. Ei teagi, kas kohe nii sobib öelda, aga narri-kuninga duos on kuningal, keda tugeva kui tammena näitleb Aarne Solvak, kõrvalosa. Koos kõlavad nad hästi ning kontrast on igas asjas. Bravo!
Põhiteema on kõigil kooliskäinutel teada, kuid Saarma lavastuses on kandev joon mujal kui kuninga-rahva vastuolul. Ja seda kandvat joont või keskpunkti, juhatab väga veenvalt sisse alul toaneitsi Klaara (Liis Preitof). Väga veenev žonglöörimine oma oskuste, tugevate ja nõrkade külgedega, et isegi meisterpätt Mathias (Jaanus Nuutre) tema võrku langeb ja laseb endaga manipuleerida. Ning pärast läheb päris tulevärk lahti, kus publik sai nautida vaat et kogu salarelvade ja trikkide arsenali, mis naistel otsekui loomuldasa olemas. Angela (Heidi Pähn) ei jäta ühtegi nuppu vajutamata ega keeramata, tema pilli järgi laulab nii armsalt eestimehelik Karlo (Joonas Eskla) kui ka ta oma isa (Vane Üksküla), kuningast rääkimata! Väga nauditav oli koldestseen, kus ema (Inge Kaseleht) püüab tütrele aru pähe panna, kuid eks ema õpetus on olnud sedavõrd hea, et tütar ikka oma tahtmise saab, niiet piibuga kukaltsügav, otsekui Rocca al Mare majamuuseumist välja astunud isa ei saa midagi tarka öelda. Inge Kaselehe emaroll tuletas meelde seda rasket ürgema rolli, mida eesti naised on läbi aja kandnud. Ning kirss tordil oli selle stseeni lõpp, mida ma ei riku ära selle ärarääkimisega.
Mida aeg edasi, seda hullumeelsemaks tempo ja teravamaks see mahesupp kerib. Kuninga nõuandev kogu - mimmilikust Hüveülemast Kadri Levandist (sama hull nimi nagu “sidususminister”), paranoilisest Väeülemast (Mart Vugt) kuni Siseülema Rainer Milleri ja Kirjaülema Airi Altnurmeni moodustavad hea saatekvarteti ning Ülempreester - ma ei riku ära üllatust, mis tegelaskuju ta veel esitab, vaadake, kas saate sotti! - komplementeerib suhtlemist usu ja rahva ja kuninga vahel. Kahe peaga vasikas, mille ümber tants ja mekutamine käib, ei peagi lavale tulema, ta kohalolu ja mõjutus on kõiges näha.
Ja korraga ongi etendus lõpufaasis. Mis juhtub enne eesriide lõppu, annab võtme kõigele olnule, tõstab otsekui peegli meie tänapäeva ette, et näidata, kui kõver on see pilt, mis sealt paistab! Kange kihk on välja rääkida, aga kardan, et pisimgi vihje paljastaks liialt. Aga ma ennustan, et kui selle etendusega käia enne järjekordseid valimisi läbi kõik Eesti kultuurimajad - parasjagu õdus etendus mis lausa nõuab intiimset saali ja lähedust publikuga - siis on rahva suhtumine ja valimistulemus hoopis teine. Ja valimisprotsent tõuseks kindlalt üle 70.
